Kiire. Mõiste, mida üsna paljud meist juba praktilise kogemuse kaudu väga hästi teavad. Tundub, et
kiire on teema, millest räägitakse praegu palju. Kaasaegne elu näib meilt väga palju nõudvat ja
korraga mitmesse eri suunda viivat. Sa pead tegema tööd, pead tegelema hobide ja spordiga, pead
olema hõivatud perega ja pead hoolitsema sotsiaalsete suhete eest. Siis söögitegemine,
majapidamistööd, koristamine, arvete maksmine, enda ilu eest hoolt kandmine ja oioi kui palju
erinevaid asju.
Kiire on asi mida kritiseeritakse palju. Öeldakse, et „kiire“ on mõeldud ainult inimestele, kes ei tea,
kuidas asju tähtsuse järjekorda seada, oma tähtsust rõhutada. Kiirustamine ja kiire teeb meid haigeks
ja juhib meid eemale tõelisest õnnest. Sellegipoolest tasuks kindlasti julgelt enda unistuste poole
püüelda, kuid sellega ei tasu kiirustada. Loorberitele puhkama jääda ei tasu, aga siis ei tasu ka liiga
palju teha. Mida siin siis teha tuleks? Samas, kas hõivatud inimene võib olla õnnelik ja tasakaalukas?
Kas kiire on alati halb?
Kiire – sellel on palju erinevaid külgi
Kiire on sageli mitmetahuline asi. Kiire – võib mõnikord olla isegi vältimatu inimese jaoks, kellel on
kirg paljude oluliste asjade elluviimise vastu. Kiire, võib tabada isegi seda, kes üritab seda viimaseni
vältida. Kiire, võib anda meile tõuke efektiivsusele ja õigesti selle rakendamise korral võib see hoopis
garanteerida meile rohkem vaba aega.
Mina tunnen end hõivatuna ja tunnen, et mul on kiire: teisalt mitte üldse! Kuigi “tegemiste” nimekiri
on vahel patualane ja tules on 25 rauda, ei tunne ma siiski, et mu elu oleks ülimalt kiire. Kohati võib
see olla väsitav, aga ma leian peaaegu iga päev aega, et diivanil lebotada ja Netflixi sarju vaadata.
Leian igal õhtul aega magada keskmiselt 8 tundi ja loen enne magamaminekut ka vahest head
raamatut. Need on tingitud sellest, et ma tean, et mul on seda vaja, ja tegelikult oli päris hea tunne
mõista, et need on minu jaoks olulised asjad ja ma ei loobu neist.
Võib-olla ma polegi nii hõivatud? Minu jaoks tähendab hõivatud olemine tegelikult seda, et ma
kasutan olemasolevat aega tõhusalt, et saaksin oluliste asjadega edasi liikuda ja maksimeerida aega,
mil ma ei pea midagi tegema ja saan lihtsalt olla. Kiire – on tõesti subjektiivne asi ja see, mida üks
inimene tajub kirglikuna igapäevaeluna, võib teise jaoks olla lausa lõõgastav ja vabastav.
Miks sõna kiire on tänapäeval nii palju kasutatud sõna?
Mida kiire meie kohta ütleb?
Hõivatud inimene ei pruugi olla rumal, kasutu või läbipõlemise äärel. Kiirustamine võib mõne jaoks
olla märk elurõõmust ja eneseteostusest, kui see ei pöördu iseenda vastu. Liiga kauaaegselt tormata
ja igapäevaelu totaalne rahutus ei tee enamasti kellelegi head. Keegi ei tohiks olla pidevalt nii
hõivatud, et ei saa magada, puhata, süüa ega enda eest hoolitseda. Siis oleme juba liiga kaugel, eriti
kui olukord läheb pidevalt käest ära. Siis on ainult hea, kui keegi tuleb ja lööb rusikaga vastu lauda ja
äratab meid vaatama otsa reaalsusele. Ja jah. Vaatamata sellele, et sageli on esimene samm
eitamine.
Kiire võib olla imeline ka siis, kui asjad sujuva hästi ja sa teed enda jaoks olulisi ja huvitavaid asju.
Muidugi võib ühel hetkel võid sattuda olukorrast, kus neid toredaid asju on lihtsalt liiga palju. Siis
pole kellelgi enam nalja.
Samuti tasub meeles pidada, et inimene, kes ei kiirusta, ei ole saamatu või mõttetu lösutaja. Tundub,
et tänapäeval peetakse pidevat saavutamist liiga olulisena. Tehke oma unistused teoks ja see ongi
kõik, ei pea kogu aeg juurde tekitama mida saavutada. Ükskord tuleb olla rahul? Mis siis, kui siin ja
praegu on hea? Kas peate alati kuhugi kiirustama, kui olete juba punktis, kus kõik on tegelikult juba
korras? Ma vähemalt imetlen seda, et inimene on rahul sellega, mis tal on, ilmtingimata rohkem
tahtmata.
Mõne inimese jaoks tapab kiire loovuse ja teiste jaoks muudab see asjad tõhusamaks. Kiirustamist on
palju ja mõnikord võib see olla täiesti kohutav ja mõnikord täiesti imeline. Osaliselt on kiirustamine
ka korralduse ja suhtumise küsimus ning paljusid saab mõjutada aktiivsete tegude ja otsustega ning
mõttemaailma kallal töötamisega.
Muidugi, liiga palju on alati liiga palju.
