Pean seda küsimust endale kordama paljudel erinevatel eluetappidel. Vanusega ja elusituatsioonide muutudes ja elukogemuste kogunedes muutub ka inimese minapilt. Sageli on see, mida me tahtsime võib-olla 10 aastat tagasi, midagi täiesti erinevat sellest, mida me täna tahame. Muutused on elutsükli oluline osa ja võimaldavad kasvu. Ilma kasvuprotsessita ei saaks me areneda. Teadaolevalt seisavad inimesed muutustele alati vastu või vähemalt suhtuvad neisse negatiivselt. Kõik võõras on hirmutav, sest see sunnib meid mugavustsoonist välja. Siiski väidan, et igaüks meist seisab vahel silmitsi millegi uuega. Meeldib see või mitte.

Rohkem kui korra oma elus olen olnud punktis, kus tundsin end täiesti eksinud. Kõik mu plaanid on viltu läinud, ma pole millestki aru saanud ja mõned korrad olen hetkeks isegi kaotanud oma identiteedi ja elurõõmu. Väikse tüdrukuna mõtlesin, et kohe pärast keskkooli saan elada karjäärinaise kiiret elu, elada oma majas ja töökoht, mille üle võin tõsiselt uhke olla. Lapse saamisest ma kunagi ei unistanud aga kirglikust armastusest küll.

Osa minust unistas ka noorena, et saaksin maailmas ringi käia, end avastada, õppida, kogeda tõelist luksust ja seiklust. Tahtsin olla maailmakuulus sportlane ja kulgeda oma teed. Tahtsin alati kombata piire, alati olla rohkem.
Olen alati olnud unistaja ja unistustesse uskuja. Ma võin siiski veeta pikki perioode üksi, keskendudes täielikult ainult enda eesmärkidele. Ma ei ole kunagi noorest peale unustanud enda unistusi, soove ja viisi kuidas tahan elada. Kuid siiski olen õppinud, et olenemata sellest, kuidas päris elu elada ja planeerida. Elu ei ole alati positiivne vaid on ka nii palju negatiivset. Kui palju olen elus pidanud peeglisse vaatama ja endale tunnistama, et elu tõeline väljakutse, millega peab hakkama saama. Aga just see teebki elu nii uskumatult huvitavaks ja elamisväärseks. Kunagi ei tea, mis võib ette tulla.

Vanusega on mu unistused muutunud ja see, mida ma 10 aastat tagasi arvasin, et tahan, on mõne koha pealt tõesti kaugel sellest, mida ma täna tahan. Kuid mitte täielikult, kõik millest unistasin, on siiani meelel. Vahel tunnen, et olen teistest väga erinev, sest minu väärtusmaailm on väga erinev sellest, mis praegu trend. Mõnikord tunnen end kõrvalseisjana kuid jään ikka alati endale kindlaks. Ma ei unista suurtest asjadest, vaid elust, mis on täis igapäevaseid väljakutseid, kirge, üllatusi ja tõelist põnevust.

Hetkel on mu unistus, et ma saaksin elus teha just neid asju, milleks olen loodud; aidata teisi, teha midagi, mis tõesti loeb, olla kohal ja kohtuda inimestega ehedalt ja siiralt. Tahan näha maailma läbi inimeste elu ja elu tundma õppida.

Olen jõudnud järeldusele, et minapilt muudab pidevalt oma kuju. Igal eluetapil on oma eesmärk ja need kõik kujundavad meist täpselt selle, kes me oleme. Põhimõtteliselt oleme kõik loodud teatud iseloomuomaduste ja oskustega, mis meie teed siia suunavad. Elu eesmärk ei pruugi aga olla see, et see peab käima mingi kindla mustri järgi või selle järgi, mida ühiskond meile ette näeb. Meile on antud kindlad juhised ja teatud mudel, mis räägib edust ja kui sellest kõrvale kaldud, hinnatakse sind kergesti ebaõnnestunuks. Ma ei nõustu sellega üldse.

Meil igaühel on oma tee, omad kivid ja tõusud ja mõõnad, mida ületada. On täiesti okei vahel eksida ja uut suunda otsida. Täiesti okei on ikka ja jälle kukkuda ja uuesti püsti tõusta. See ei tee meist läbikukkujaid, pigem vastupidi. Julgen väita, et tihtipeale on need, kellel on elus olnud tõusud ja mõõnad ja kes on aeg-ajalt täiesti lost olnud. Just need on inimesed, kes suudavad teistele empaatilisemalt ja mõistvamalt vastu astuda. Kõik meie elus on väärtuslik.

Kui nüüd mõelda sellele mida noorena unistasin, siis olen täitnud sellest peaaegu kõik. Jah, võibolla mitte täpselt nii aga ka sellega peab rahule jääma. Olen karjäärinaine, kuid mitte selline nagu soovisin. Mul on enda kodu ja olen sportlane. Mitte küll maailmakuulus aga olen. Olen elanud välismaal ja avastanud elu, olen saanud reisida. Elu on imeline, sest olen saanud õppida inimestega koos, inimestelt ja elult sellisena nagu ta on. Tundub, et ma siiski olen leidnud selle millest unistasin? Sõnadest ei piisa, et väljendada, kui väga ma armastan oma tööd ja kõike sellega seonduvat. Tunnen viimased 5 aastat, et olen lõpuks, et olen leidnud oma asja ja koha, kus ma end hästi tunnen.

Elu on õppimine läbi kogemuste. Elu on nii lihtne või raske, kui ma sellest ise teen. Mina olen see, kes tunnetab, kogeb ja teadvustab oma elu. Elu juhtub just sel hetkel kui ta juhtub. Kui inimene saab teadlikumaks, tajub ta end palju tundlikumana. Olen sageli mõelnud, et kas teadlikus on meelte ja emotsioonide juht? See annab kõigile parajalt ruumi, aga ka proportsioonid. Olles teadlik endast, võimaldame endale imelise elu. Õpime toime tulema emotsioonide ja reaktsioonidega. Ennast teadlikuna näeme üha enam ilu endas ja enda ümber ning aktsepteerime üksteise elu imelisena ilma seda hindamata, lahterdamata ja diagnoosimata.

Olen aastaid elanud põhimõtte järgi, et tunne on tõde. Olen teinud asju, mis minu arvates tegid mind õnnelikuks. Ja olen kogenud enda moodi õnne! Mõistmata, et õnn on paljuski väline. Ostetud õnn. Seda õnne on minu elus olnud piisavalt ja tükk aega. Kuid kuidas siis on lood sisemise õnnega? See on paljugi vahele jäänud. See, mis mind eile õnnelikuks tegi, ei tundu täna tegelikult enam nii tähendusrikas ja nii suurelt õnne pakkuv. Mis edasi?

Käes on aeg loobuda! Käed on aeg elada täiesti erinevat elu ja kogeda täiesti erinevaid asju. Tunnen, et olen juba kõike muud piisavalt näinud ja selles basseinis supelnud, tuleb lihtsalt aeg kus vesi basseinis on külmaks muutunud. On aeg basseinist välja tulla kui seal enam ei meeldi olla. Tegelikult on vahel tunne, et mu maailm on hakanud kokku kukkuma. Erinevad hädad ükshaaval. Erinevad haigused ja probleemid. Keskendumisvõime halvenemine, vaimne ärevus jne. Minu elus on ebakindluse ja ärevuse periood. Nimelt sest kui pean tulema oma soojast basseinist välja, see on vastujõud sellele mida olen tundnud mugavana ja loomulikuna.

Mulle piisab tänaseks sellest, mis mul on ja kes ma olen siiani olnud. On aeg võidelda uute unistuste poole, selle kirgliku elamise poole, mis ei ole teoks veel siiani tehtud. Keskendun tasakaalu leidmisele, endale, mida ma veel pole leidnud. Tänasel hetkel lepin hetkega teades, et Selle hetkega leppides ja kõik on hästi ja kõik millest unistanud, ON VÕIMALIK!